Müüdid sporditoitumise kahjulikkuse kohta

Väga keeruline pidada kohut selle üle, mis on selle müüdi tekitanud…Tõenäoliselt nende inimeste, kes peaksid järgima uute tehnoloogiate ning sportlike treeningutening taastumise protsesse, konservatism ning mahajäämine – just treeneritekoosseisu ajast mahajäämine.

Esimene isehakanud koolitajate eeldus on, et sporditoitumine on „keemilise“ebanaturaalse päritoluga. Tegelikult on aga sporditoit tavalise toidukontsentraat, millest on tänapäevatehnoloogiate abil välja puhastatudballastaine ühendid ning samuti ka ebavajalikud koostisosad, mis moonutavad tavatoidulpõhineva ratsiooni struktuuri.

Konkreetsemalt rääkides on valgulise päritoluga sporditoodetest eemaldatudküllastunud rasvad ja liigsed süsivesikud; suures osas süsivesikutestkoosnevatest toodetest on eemaldatud liigne rasv; valkude hulk on viidudvajaliku miinimumini; energeetilistest süsivesikulistest toodetest oneemaldatud kõik rasva ning valgu fraktsioonid, et tagada kohese vereringessesattumise.

Lisaks sellele on inimorganismis füüsilise koormuse ajal toimuvatekeemiliste protsesside kohta teadmiste täiendamise protsessi käigus avastatudmõningad ained, mida keha intensiivselt tööd tehes ära kasutab ning mille õigeaegnetäiendamine tagab optimaalse taastumise ja füüsilise töövõime (komplekssedharalised aminohapped, glutamiin, kreatiin, karnitiin, on võrdelised suurehulga vitamiinide ning mineraalainetega). Nende ainete eritamine ning nendealusel orgaanilise päritoluga toidulisandite loomine on ülim panusrekordilistesse sporditulemustesse erinevates spordivaldkondades, mis on seotudfüüsiliste koormustega.

Teine ekslikeeldus – justkui sporditoitumine koormaks üle inimese seedesüsteemi ningerituselundid. Tegelikult ei nimetata sporditoitumist põhjuseta„toidulisanditeks“ – need on kõigest lisandid tavalisele, kuid oskuslikult ülesehitatud ratsioonile. Nad on vaid selleks, et lisada „lõplik viimistlus“adekvaatselt tasakaalustatud toitumisele. Tasakaalustatud toitumise teooria japraktika on lisaks spordile üldtunnustatud ka meditsiinis, millest on sündinud spetsiaalne teadusharu – trofoloogia. Trofoloogia algatajaksoli nõukogude akadeemik A. M. Ugolev (1926-1991).

Niiet selleks, et mitte „üle koormata“ organismi, peaks muutma lisandidjust „lisanditeks“ tavatoidu kõrvale ning lisaks sellele peaks järgimakorralikku joogirežiimi - tuleb lihtsalt piisavalt tarbida vett ainevahetusetagamiseks. Eeskätt seisneb õige tarbimine selles, et juua umbes 1-1,5 liitritvett 100 grammi tarvitatava valgu kohta.

Kolmas ekslikeeldus – toidulisanditeta saab hakkama, kui tarvitada värskeid naturaalseid tooteid– liha, muna, tangu, juurvilju ja puuvilju. Kuid toidulisanditeta on vägakeeruline ning ajapikku ka praktiliselt võimatu tasakaalustada oma ööpäevast toiduratsiooni.Seda eriti siis, kui teile tekivad üsna spetsiifilised ülesanded, mis on omasedkulturismile või fitnessile - näiteks„kuiva“ lihasmassi kasvatamine või „reljeefi“ ettevalmistus, ehk siisminimaalse nahaaluse rasva protsendi saavutamine.

Ei saa hakkama ilma toidulisanditeta ka siis, kui on vaja kehamassireguleerida spordivaldkondades, kus esinevad kaalukategooriad, kuna sel juhulon ülesandeks maksimaalne „töötava“ kehaosa – lihasmassi säilitamine ningvõimalikult rohke „mittetöötavast“ rasvast vabanemine.

Igas spordivaldkonnas ning ka tavainimese elus pole tänapäeval võimalikhakkama saada ilma vitamiin-mineraalsete toidulisanditeta, kuna MaailmaTerviseorganisatsiooni andmete põhjal on tavatoidus vitamiinide defitsiitkeskmiselt 40%, mis ei luba organismil normaalselt töötada isegipuhkeseisundis, rääkimata pingelisest füüsilisest aktiivsusest.

Neljas ekslikeeldus – inimese toitumises sisalduva valgu rolli alahindamine, mis on tingitudlihtsalt vähesest informeeritusest. Asi on selles, et viimaste aastate jooksulon toimunud üüratud muutused toitumise teoorias ning praktikas. Need muutusedon seotud ratsioonis olevate erinevatetoitainete läbivaatlusega.

Laskumata detailidesse, tuleb mainida, et selleks, et edukalt kasvatada„töötavat“ kehakaalu, mitte kasutut kehakaalu, peaks sportlane moodustama omaratsiooni sel viisil, et 25-30% ööpäevasest energiatarbest oleks kaetud valkudearvelt, mitte enam kui 10-15% - rasvade arvelt, 55-60% süsivesikute arvelt.Sellise ratsiooni loomine on tavaproduktide abil praktiliselt võimatu.

Piisava valgu koguse saamisel tavaproduktidest tekib uus probleem -toiduratsioonis on 10-12% liigset rasva ning 10-15% süsivesikute defitsiit.Valgudefitsiit takistab lihasmassi kasvu, kuna osa valkude vajakust tuleborganismil täiendada. Täiendamiseks lagundab organism valku ning moodustabglükoosi ja glükogeeni asendamatutest aminohapetest.

Liigset rasva ei saa realiseerida energiavahetuse käigus, kui puuduvadrasvapõletuseks vajalikud aeroobsed tingimused. Seetõttu ladestub ta peaaegutäielikult nahaalustest varudeks. Kasutades kontsentreeritud süsivesikuteallikaid (näiteks puuviljamahlu) sellise puudujäägi likvideerimiseks, onvaatamata mõningasele töövõime paranemisele tulemuseks hoopis hoogne rasvakogunemine.

Viies ekslikeeldus – ilmselgete ning varjatud talitlushäirete ignoreerimine ebapiisavatoiduratsiooni puhul. Kohanemispotentsiaali pingelisus, vereringe ökonoomsusekoefitsendi langemine, kõrgenenud vererõhk, madal taluvuse piir,kardiovaskulaarsüsteemi funktsionaalsete reservide langus, samuti kaväljapaistev stressis olek – see kõik on iseloomulik sportlastele ning kamittesposrtlastele, kui nende toiduratsioonis on kalorite ning valgu vaegusning ka vitamiinide ning mineraalainete puudus.

Sportlastega töötamise praktika tõestab usutavalt, et sellistes tingimustesisegi ideaalselt kokku pandud dieedi ning treeningute puhul pole häidsporditulemusi oodata, nagu ei ole ka optimaalset tervist. Organism „ei peavastu“, üritades hakkama saada treeningute asemel hoopis stressiga, ta eireageeri mingitele treeningu mõjudele. Igasugune lihasmassi kasv pole valgu jakalorite defitsiidi puhul lihtsalt füsioloogiliselt võimalik.

Kuues ekslikeeldus – justkui sporditoitumine oleks väga kallis ning kättesaamatu paljudeleinimestele, eriti nendele, kes tegelevad spordiga ebaprofessionaalselt. Seepole nii. Rahalised kulutused kehakultuuri või spordile sõltuvad spordisaalikülastamise maksumusest, toitumise maksumusest ning samuti ka ajakulust, miskulub jõusaali jõudmiseks ning seal treenimiseks.

Kui jätta kõrvaletreeningute ning fitnessi teenused (tänapäeval võib igaüks leida jõusaali, mis vastaks tema võimetele), siisjäävad vaid toitumise kulud. Toidulisanditega toiduratsioon lubab vähendadatavatoidule minevaid kulusid, samuti eiole vajadust külastada jõusaali lisaks tavatreeningutele, kuna väheneb vajaduskäia jõusaalis selleks, et sooritada aeroobseid harjutusi, mis põletakslisatööd tehes rasvladestusi.